Süsinikdioksiidimaks versus elektriaktsiis

Abstract

Antud lõputöö ülesandeks oli hinnangu andmine, kas Eestis rakendust leidnud elektriaktsiis on parim lahendus looduskeskkonna säästmiseks ja kas see soodustab energiakasutuse efektiivsuse kasvu või oleks nimetatud eesmärkidele paremini kaasa aidanud süsinikdioksiidi maks (edaspidi: CO2-maks). CO2-maks, mis lõpetati ja asendati Eestis elektriaktsiisiga, põhines CO2 heitkogustel ning seda maksis energiatootja. CO2-maks sundis energiatootjad vähendama elektrienergia tootmisest johtuvaid CO2 saastet ja otsima efektiivsemaid või alternatiivseid viise elektrienergia tootmiseks, mistõttu tal oli selgelt keskkonda kaitsev ja majandusprotsesse suunav mõju. CO2-maksu rakendati diferentseeritult ja see andis mõningaid eeliseid väiksematele tootjatele, mis vähendas ühtlasi saaste väiksemat kontsentratsiooni ruumis. Elektriaktsiisi maksavad võrguettevõtjad, kes tarbivad elektrienergiat või edastavad seda tarbijale, omatoodetud elektrienergia tarbijad ning otseliini kaudu edastatud elektrienergia tarbijad. See maks on neutraalne tootmise suhtes ja maksustab elektrit ühtlaselt, tõstes selle hinda ja suunates seeläbi tarbijaid oma kulutusi piirama või otsima efektiivsemaid tootmisviise, mis kulutavad vähem elektrienergiat. Empiirilise osas läbiviidud intervjuudest võib välja lugeda, et nii CO2-maks kui ka elektriaktsiis on Eestis vajalikud, kuna neil on erinev eesmärk ja mõju. Kuigi laiemas plaanis on kummagi maksu eesmärk sama, sunnib CO2-maks energiatootjaid säästlikumalt tootma, sel ajal kui elektriaktsiis paneb energiatarbijaid vähem tarbima. Seega, tuleks kasutada süsinikumaksu ja elektrimaksu kombinatsioone. Lähtudes TTÜ energiatoodete maksustamise uuringust, võib väita, et optimaalseima lahenduse annaks minimaalsed võimalikud aktsiisimaksud ja keskkonnatasud koos toetusmeetmetega taastuvatest energiaallikatest elektri tootmisele ning elektri ja soojuse koostootmisele. Riigi finantspoliitika seisukohalt on elektriaktsiisi maksubaas palju laiem ning raskemini välditav, mistõttu toodab see selgelt suuremaid tulusid riigieelarvesse. Kuid see maks tõstab ka tootmiskulusid, mis omakorda alandab ettevõtete rahvusvahelist konkurentsivõimet ja suurendab üleüldist elukallidust, tehes seda osaliselt koguni kumuleeruvalt, mistõttu kiireneb inflatsioon ja väheneb Eesti kui elukeskkonna ja turismisihtkoha atraktiivsus. Lõputöö käigus järeldatud väidete põhjal lükkab autor töö sissejuhatuses püstitatud hüpoteesi ümber. Nimelt ei leia autor, et elektriaktsiisi kehtestamine CO2-maksu asemel Eesti seisukohast on otstarbetu, vaid leiab, et neid kahte maksu tuleks omavahel kombineerida.