Tulu-kulu printsiibi rakendus amortisatsiooniarvestuses

Abstract

Teema aktuaalsus seisneb selles, et erinevaid amortisatsioonimeetodeid kasutades on raamatupidamiskohustuslasel võimalus majandusaasta tulu suurust vastavalt vajadusele muuta. Teema on uudne, kuna paljude ettevõtjate bilansis on põhivarade osakaal võrreldes käibevaraga suurem, seega muutub järjest tähtsamaks amortisatsioonikulu arvestus. Amortisatsioonikulu on ettevõtja üheks suuremaks püsikuluks. Probleem seisneb selles, et puudub ülevaade tulu-kulu vastavusest amortisatsiooniarvestuses ning seetõttu võib kaasneda ettevõtjal majandustegevuse väärkajastus. Lõputöö eesmärgiks on anda hinnang tulu-kulu printsiibi rakendusest amortisatsiooniarvestuses. Püstitatud eesmärgi saavutamiseks lähtutakse neljast uurimisülesandest: 1. Selgitada amortisatsiooniarvestuse olemust. 2. Anda ülevaade amortisatsiooniarvestuse meetoditest. 3. Anda ülevaade ettevõtjate tulu-kulu printsiibi kirjendamisest. 4. Analüüsida tulu-kulu printsiibi kajastamisel amortisatsiooniarvestust sõiduautode ja väikebusside rentimise ning kasutusrentimise andmete põhjal. Analüüsi tulemusena jõuti järeldusele, et ei kasutata sõiduautode ja väikebusside rentimise ja kasutusrentimise tegevusalal amortisatsiooniarvestuses tulu-kulu printsiipi, millega moonutatakse maajandusaasta tulemust ja majandusaastaaruannetes kuvatav informatsioon ei ole õiglaselt kajastatud amortisatsioonikulu osas. Analüüsi tulemustest lähtuvalt peab töö koostaja mõistlikuks kasutada vastaval tegevusalal sellist amortisatsioonimeetodit, kus amortisatsioonikulu aastatega väheneb ja kulum sõltub tegevusmahust vastaval ajaperioodil, mõistlikum on tegevusmahumeetod.