Läbirääkimised Põhja Politseiprefektuuri näitel

Abstract

Töös antakse ülevaade läbirääkimistest üldiselt ja selle olemusest. Samuti taktikalistest läbirääkimistest, mis on määratud politsei lahendada ning sellest, millistel eesmärkidel läbirääkimisi peetakse. Samuti annab töö ülevaate, kes on Põhja Politseiprefektuuris läbirääkija, kuidas on korraldatud läbirääkijate töö ning millistel juhtudel kaasatakse läbirääkijaid. Kuna autor oli ka ise alates 2004 aasta maist kuni 2008 aasta lõpuni läbirääkija, siis leidis, et antud teema vajab sügavamat käsitlust. Uurimuse läbiviimiseks kasutatakse kvalitatiivset uurimismeetodit. Kvalitatiivse uurimismeetodi valis autor seetõttu, et sellel teemal ei ole varasemalt uuringuid läbi viidud, sest see on Eestis suhteliselt uus, ja teavet selle valdkonna kohta napib. Selliseid sündmusi, mis vajavad läbirääkijate sekkumist, on autori kogemuse põhjal piisavalt, mistõttu on viimane aeg analüüsida ja võtta käsitlusele läbirääkimised ning läbirääkijaid. Töö eesmärgiks on luua pilt valdkonnast, mis on Eestis alles väga uus. Samuti on eesmärgiks välja selgitada, kuidas läbirääkijad ise hindavad oma vajalikkust, milline peaks olema nende töökorraldus ning kuidas läbirääkimiste- järgselt kaasneda võivad kohustused peaksid olema korraldatud. Töö raames viidi läbi kaheksa struktureeritud vabade vastustega intervjuud Põhja Politseiprefektuuris tegutsevate läbirääkijate hulgas. Uuringu käigus selgusid nii mõnedki kitsaskohad, millele ei ole suurt tähelepanu pööratud: puudulik koolitus, tihtilugu arusaamatud läbirääkijate väljakutsumised, mis iseenesest ei räägi läbirääkijate kahjuks. Samuti see, et läbirääkija ei juhi sündmuskohal kedagi ega midagi, ta on lihtsalt vahend olukorra rahumeelseks lahendamiseks.