| dc.description.abstract | Töös tutvustatakse Eesti kinnipeetavate kriminaalse subkultuuriga seoses olevat süsteemi, mille normid nõuavad jõu ja vägivalla avalikku kasutamist teatud kindlates situatsioonides – vägivalla subkultuuri. Vanglas on kinnipeetavatel oma kirjutamata reeglid, mida järgida tuleb. Vastasel juhul ootab kinnipeetavat nii moraalne kui füüsiline ahistamine teiste poolt. Seepärast nõuavadki teatud olukorrad neilt ka mingit kindlat käitumismudelit. Igapäevane töö vanglas kujutab endast kinnipeetava ja töötaja vahelist suhtlemist ning kommunikatsiooni ja seepärast on oluline, et vanglatöötaja arvestaks sellega, et iga kinni peetav isik võib käituda agressiivselt. Töö eesmärk oli kinnitust leida hüpoteesile, et vägivalla subkultuur on isikuvastaseid kuritegusid sooritanud kinnipeetavate seas rohkem levinud kui varavastaseid kuritegusid toime pannud kurjategijate seas. Püstitatud hüpotees aga ei leidnud täielikult kinnitust. Peamiseks põhjuseks oli sihtgruppide vanuseline erinevus. Isikuvastaseid kuritegusid toime pannud kinnipeetavad olid valdavalt vanemad kui varavastaseid kuritegusid toimepannud kinnipeetavad. Uurimuse tulemused näitasid seda, et nooremate kinnipeetavate seas on vägivalla subkultuur rohkem levinud kui vanemate kurjategijate seas. Sellest saab järeldada omakorda, et nooremad kinnipeetavad on kergemini mõjutatavad ning impulsiivsemad ja alluvad kergemini vägivalla subkultuuri normidele. Kuna aga vägivalla subkultuur on vanglas levinud, peaks koolitama ametnikke, kes oma igapäevatöös puutuvad kokku kinnipeetavatega. Kindlasti peaks tutvustama ametnikele võimalikke olukordi, kus vägivalla subkultuuri normid nõuavad kinnipeetavatelt kindlat käitumismudelit ning olulisemaid rahustamistehnikad. | et_EE |
