Paindlike töövormide rakendamine Eesti avaliku sektori organisatsioonide näitel

Abstract

Lõputöös tutvustatakse erinevaid paindlikke töövorme, antud töökorralduse positiivseid ja negatiivseid külgi, selgitatakse otstarbekust ning tuuakse välja selle võimalikud sihtgrupid. Ühtlasi püütakse kirjeldada ühiskonna senist suhtumist paindlikesse töövormidesse. Lõputöö esimeseks eesmärgiks on välja selgitada kui palju ja milliseid erinevaid paindlikke töövorme kasutatakse Eesti avalikus sektoris ministeeriumide, ametite ja inspektsioonide näitel. Teiseks eesmärgiks on küsitluse tulemusena uurida antud organisatsioonide hoiakuid ja arvamusi paindliku töökorralduse rakendamisest ning selle tuleviku potentsiaalist. Lisaks kahele peamisele eesmärgile seati lõputöös omakorda kuus konkreetset uurimisülesannet. Valimi suuruseks oli kokku 43 avaliku sektori asutust, millest üksteist on ministeeriumid, kakskümmend kuus riiklikud ametid ja kuus inspektsiooni. Andmete kogumise meetodina kasutas autor ankeetküsimustikku. Lõputöö andmete analüüsi ja järelduste eesmärgiks on olla sisendiks järgnevatele samalaadsetele uurimistöödele ja pakkuda taustainformatsiooni. Uurimistulemustest selgus, et kõik paindliku töökorralduse erinevad töövormid peale renditöö, on suuremal või vähemal määral kasutust leidnud. Kõige levinumaks paindlikuks töökorralduseks osutus ajapaindlikkus ning sellele järgnes kohapaindlikkus. Rakendamiseni on jõutud suuremas osas juhi või alluva ettepanekul ning süsteemsust ja planeeritust on selles osas vähe. Suur osa vastanutest leidis, et paindlikku töökorraldust tuleks avalikus sektoris senisest enam rakendada. Selle positiivseteks mõjudeks peeti heade töötajate hoidmise võimalust ja motiveerimist ning tööviljakuse tõusu. Lisaks aitaks see paremini tööjõudu planeerida.