Riikliku DNA-registri pidamise õiguslikud alused

Abstract

Riikliku DNA-registrit peetakse kuritegude lahendamise eesmärgil ja selle pidamist reguleerivaid õigusakte on Eestis aja jooksul muudetud. Autor soovib lõputöös uurida, kas praegune Eestis kehtiv regulatsioon on piisav, et avastada, lahendada ja ennetada süütegusid, mis vähendavad paljude inimeste turvatunnet. Samuti soovib autor võrrelda Eestis kehtivat regulatsiooni teiste riikide vastavate õigusaktidega. Uurimustöö probleem seisneb selles, et hetkel kehtiv õigusnorm kitsendab registrisse kantavate isikuprofiilide lubatavust ja nende säilitamist registris, mille tulemusel on registrisse talletatud piiratud arv DNA-profiile. Töö eesmärgiks on uurida registrisse kandmise õiguslike aluste ajalist kujunemist ning tuua välja omapoolsed ettepanekud registri eesmärgipärasemaks muutmiseks. Töö kirjutamisel on kasutatud kahte uurimismeetodit- võrdlev analüüs ning ankeetküsitlus Politsei- ja Piirivalveametis töötavate menetlejate seas. Autor jõudis järeldusele, et praegused Riikliku DNA-registrit reguleerivad õigusaktid vajavad täiendamist. Samuti tuleks registri olemust ning registri poolt pakutavaid võimalusi inimestele ja ametnikele lähemalt selgitada. Uurimustöö tulemusena esitab autor viis ettepanekut Riikliku DNA-registri eesmärgipärasemaks muutmiseks.