Lapse füüsiline väärkohtlemine perekonnas ja selle mõjust lapsele

Abstract

Lõputöö eesmärgiks oli uurida füüsilise väärkohtlemise ja Eesti ühiskonnale omase kehalise karistamise kui kasvatusmeetodi mõjudest lapse arengule. Eesmärgi saavutamiseks viis töö autor läbi kvalitatiivse uurimuse. Andmekogumismeetodiks oli poolstruktureeritud ankeetküsitlus lastevanematele ja ekspertintervjuu valdkonna ekspertidele. Valimi moodustasid ankeetküsitluses nelja Eesti piirkonna lapsevanemad ning intervjuus viie valdkonna eksperdid (psühholoog, kaks politseinikku, prokurör, sotsiaaltöötaja, MTÜ Lastekaitse liidu töötaja). Uurimuses selgus, et lapse kehaline karistamine pärsib lapse arengut. Lapsel tekivad hirmud, enesehinnangu langus, kooli-ja õpiraskused, suhtlusprobleemid. Laps, kes on kasvanud üles vägivalla keskel võib suure tõenäosusega ise hakata tulevikus oma pereliikmeid või võõraid väärkohtlema. Selgus, et kehaline karistamine on endiselt levinud, 62 % lastevanematest on karistanud oma last kehaliselt. Ekspertide sõnul oleks tarvis lastevanematele teha koolitusi ja näiteks kooliprogrammi seada sisse vanemluse programm. Töö autori soovituseks on viia läbi erinevaid pikaajalisi kampaaniaid teavitamaks lapsevanemaid kehalise karistamise kui kasvatusmeetodi keelatusest ning negatiivsetest mõjudest lapsele. Samuti tuleks koolides viia läbi seminare, koolitusi ja loenguid kehalise karistamise keelatusest ja nende negatiivsetest mõjudest.