Juriidiliselt mittesiduvate rahvusvaheliste kokkulepete kasutamine ja mõju julgeolekuvaldkonnas strateegilise kauba ekspordikontrolli näitel

Abstract

Magistritöö ühendab kaks seni eesti keeles vähe käsitlust leidnud teemat – juriidiliselt mittesiduvad rahvusvahelised kokkulepped (pehme normistik, ingl soft law) ja strateegilise kauba ekspordikontrolli. Töös analüüsitakse nende omavahelist seost – pehme normistiku mõju sisejulgeoleku ühe valdkonna riiklikule regulatsioonile. Magistritöö eesmärk on selgitada välja pehme normistiku kasutamise võimalik ulatus ja selle mõjud julgeolekuvaldkonnas strateegilise kauba ekspordikontrolli näitel. Praktilise väljundina tulenevad tööst soovitused pehme normistiku mõju paremaks arvestamiseks õigusloomes ja praktikas ning osalemiseks selle kujundamises vastavalt Eesti julgeolekuhuvidele. Töös kasutatav uurimismeetod on õigusteaduslik uurimus. Töös avatakse juriidiliselt mittesiduvate rahvusvaheliste kokkulepete mõiste. Tänaseni ei ole õigusteadlased üksmeelel selle aktikategooria relevantsuse osas rahvusvahelises õiguses, selle piiritlemise ega soovitatavuse osas. Kuna rahvusvahelistes konventsioonides pehme normistiku definitsiooni ei leidu, sünteesitakse see õigusteaduslikes artiklites enimkasutatud määratluste alusel. Pehme normistiku all mõistetakse magistritöös rahvusvahelise õiguse subjektide loodud formaalselt mittesiduvate, kuid siiski piiratud õiguslikke tagajärgi esile kutsuvate kirjalike juhiste kogumit, mis on kehtestatud eesmärgiga tuua kaasa praktilisi tagajärgi. Olulise tähtsusega on töö seisukohast definitsiooni elementide analüüs. Vaadeldakse ka pehmet normistikku Euroopa Liidu õiguses ja Lissaboni lepingu jõustumisega kaasnenud muudatusi. Töös antakse põhjalik ülevaade strateegilise kauba ekspordikontrolli valdkonnas rahvusvahelisel tasandil kehtestatud regulatsioonist, millest pehme normistik moodustab märkimisväärse osa. Ajaloolisest tagasivaatest valdkonna harmoneerimise arengule nähtub, et pehme normistik on kontrollisüsteemi algusest alates olnud põhiliseks kokkuleppeviisiks. Põhjustena, miks riigid kasutavad julgeolekuvaldkonnas suhete reguleerimiseks mittesiduvaid leppeid tuuakse välja usalduse loomise, kuid samas suveräänsuse säilitamise vajadus, kohtulike sanktsioonide välistamise soov, kiire ja konfidentsiaalne menetlus ning võimalus täpsustada, täiendada ja defineerida lepingulisi kohustusi. Magistritöös analüüsitakse mittesiduvate aktide mõju. Pehmel normistikul on olnud Eesti strateegilise kauba valdkondlike õigusaktide arengus regulatsiooni ja selle muudatusi algatav ning suunav mõju. Lisaks rahvusvahelisel tasandil tekkivale teatavale õiguslikule mõjule võib pehme normistik riike mõjutada nii selle järgimise kui ka mittejärgmise korral, tuues kaasa poliitilisi ja majanduslikke tagajärgi. Töös antakse soovitusi, kuidas negatiivseid mõjusid Eesti mainele, julgeolekule ja majandusele välistada. Esitatud ettepanekud on kasulikud nii strateegilise kauba ekspordipoliitika edasise kujundamise, õigusaktide täiendamise, kui ka tulevikus valdkonna akadeemilisel tasandil käsitlemise seisukohast.