Stalking kui ahistamise erivorm: selle olemus ja viktimisatsioon

Abstract

Käesolev lõputöö kuulub sotsioloogia valdkonda ning selle eesmärk on kirjeldada stalking’ut kui nähtust ning selgitada välja selle esinemine ning tagajärjed ohvritele. Uurimuse tulemusena leidis kinnitus hüpotees, et valimi moodustanud tuntud inimesed satuvad neli korda sagedamini stalking’u ohvriks (44% – 12 juhtumit) kui üliõpilased (11% – 4 juhtumit). Stalking põhjustas sageli erinevaid psüühilisi tagajärgi, samuti esines mitmeid kehalisi reaktsioone. Ohvritest viiendik vajas psühholoogi või psühhiaatri abi. Tuntud inimesed sattusid peamiselt võõraste ning üliõpilased tuttavate ohvriks. Stalking’u puhul oli vähestel ohvritel kokkupuude politseiga ning ühelgi juhul menetlust ahistaja tegevuse suhtes ei alustatud, sealhulgas ka juhtumite suhtes, mis sisaldasid ähvardamist. Autor leiab, et stalking’ut esineb Eestis küllaltki sagedasti, kuid samas ei ole Eesti seadusandluses tihti stalking’u tegu võimalik süüteona kvalifitseerida, kuna puudub vastav süüteokoosseis. Uurimistöö tulemustele toetudes leiab autor, et Eestis tuleks stalking’u vastu võidelda õiguskaitseliste meetmetega ning seetõttu vajab Eesti õigussüsteem stalking’uvastast süüteokoosseisu. Mida varem suudetakse ohtu näha, seda efektiivsemalt on võimalik tagajärgi ennetada. Autor teeb ettepaneku uurida stalking’uvastase seaduse vastu võtnud riikide süüteokoosseise, et pakkuda välja vastav süüteokoosseis karistusseadustiku isikuvastaste kuritegude peatükki. Lisaks pakub autor sõnale stalking eestikeelse vaste jälvama.