| dc.description.abstract | Esimeses peatükis käsitleb töö autor röövimise mõistet, liike ja olemust, ajalugu ja teooriat
üldisemalt, kajastab norme, mis reguleerivad röövimise toimepanemist. Lisaks analüüsib
röövimise tendentse, motiive, asjaolusid, röövimise toimepanijaid ja ohvreid Eestis ning Ida
Politseiprefektuuris aastatel 2002-2006. Teises peatükis käsitletakse röövimise preventsiooni
ning kuidas on võimalik läbi olustikulise kriminaalpreventsiooni vähendada röövimiste arvu
tänaval, kauplustes ning juriidilise isiku vara vastu. Samas vaadeldakse politsei ülesandeid
preventsioonitöös ja ettepanekud politseiliste ennetusmeetmete rakendamiseks. Kolmandas
peatükis on läbi viidud uurimus, mille käigus oli küsitletud oma ala ekspertidena kohtunikke,
prokuratuuri töötajaid, kriminaalhooldajaid ja politseiametnikke. Analüüsitakse küsitlust,
mille põhjal toob töö autor välja kõige paremad ennetusmeetodid, mis võiks aidata röövimiste
ennetamisel.
Lõputöö teema on autori arvates vägagi aktuaalne, kuigi viimastel aastatel röövimiste arv
näitab langusetendentsi ja röövimiste avastamisprotsent kasvab kuid ikkagi on see kuriteoliik,
mis hoiab inimesi hirmu all. Tihti on röövimiste põhjuseks inimeste endi poolne lohakus,
patrullteenistuse töö ebaõige organiseerimine ja kohaliku omavalitsuse halb töö olustikulise
kriminaalpreventsiooni ellu viimisel. Samas on teema uudne, kuna autorile teadaolevalt ei ole
antud teemat Ida- Virumaa suuremate linnade kohta seni veel käsitletud. | et_EE |
