Schengeni kompensatsioonimeetmed: rakendamine ja efektiivsus piirikontrolli taastamise näitel

Abstract

Magistritöö eesmärk on hinnata Schengeni kompensatsioonimeetmete toimimise efektiivsust pärast Eesti ühinemist Schengeni õigusruumiga piirikontrolli ajutise taaskehtestamise näitel ja teha selle põhjal ettepanekuid kompensatsioonimeetmete tõhustamiseks. Magistritöös tuuakse välja Euroopa Liidu nõudmised Schengeni kompensatsioonimeetmete rakendamiseks. Analüüsitakse, kuidas Schengeni liikmesriigid on kompensatsioonimeetmeid rakendanud, millised on Eesti rakendusplaanid selles valdkonnas ja kas Schengeni õiguses püstitatud ülesanded leiavad rakendusplaanides kajastamist. Uuritakse, kuidas on võimalik kompensatsioonimeetmete rakendamise efektiivsust hinnata. Analüüsitakse kvantitatiivselt Eesti piiriolukordasid enne Schengeni õigusruumiga liitumist, selle järgselt ning piirikontrolli taastamise ajal. Töös käsitletakse piirikontrolli taastamise kogemusi Eestis, Lätis ja Soomes ning lisatakse nende riikide piiriületuste statistika magistritöö ühe võrdluselemendina. Uuritavate tegevuste kvalitatiivseks hindamiseks kasutatakse eksperthinnanguid, mis viidi läbi poolstruktureeritud intervjuu vormis. Magistritöö tulemusena järeldati, et kompensatsioonimeetmete rakendamine ja piirikontrolli taaskehtestamine peab olema senisest täpsemalt reguleeritud. Liikmesriigid on rakendanud piirikontrolli taaskehtestamist erinevas mahus. Regulatsioonide vähesuse tulemuseks on Schengen Acquis’i kohase proportsionaalsuse põhimõtte järgimata jätmine. Schengeni kompensatsioonimeetmed on üheks Euroopa Liidu integreeritud piirihalduse osaks. Seda põhimõtet on järgitud ka Politsei- ja Piirivalveameti tegevustes. Kompensatsioonimeetmete rakendamisel on vajalik efektiivne koostöö koordineerimine ka ministeeriumite üleselt. Euroopa Liidu tasandil tuleks kehtestada kompensatsioonimeetmete rakendamiseks selgemad põhimõtted, mis sisaldavad planeerimise aluseid, tegevuste läbiviimisel andmete kogumise aluseid ning analüüsipõhimõtteid, mille osaks oleks nii riskianalüüsid kui ka tegevuste kokkuvõtted. Piirikontrolli taaskehtestamise käigus avastati 13–14 korda rohkem piirirežiimi rikkumisi, kui seda oleks teinud liikuvad üksused sama perioodi jooksul. Rikkumiste avastamise protsent kompensatsioonimeetmete rakendamise ajal Eesti–Läti lõunapiiril jääb vahemikku 6–18%. Kõige suurem rikkumiste määr piiri ületavate isikute kohta tuvastati võrdluse all olnud riikidest Eesti–Soome piiril, sellele järgneb Läti–Eesti piir. Kõige vähem rikkumisi piiriületuste kohta on Eesti–Läti piiril. Schengeni kompensatsioonimeetmete rakendamise probleem on tegevuste suhteline kaootilisus ja koordineerimatus. Eksisteerib süstemaatilisus üksikute tegevuste puhul, kuid süsteem tervikuna ei ole efektiivselt rakendunud. Magistritöö tulemusi on võimalik kasutada Schengeni kompensatsioonimeetmete rakendamise plaanide ja eesmärkide väljatöötamisel erinevatel tasanditel. Kehtestada tuleks toimiv juhtimisahel ja eesmärgid ning määrata tulemustele kriteeriumid.